Viis naist ja üks noor mees, kes oli kõike näinud, kes oli näinud sõdu ja lahinguid, kes oli lõpuks koju tagasi pöördunud, kes oli seal, kodus, nüüd, väsinud teekonnast ja elust, rahulikult magamas või suremas, midagi muud, tagasi oma alguspunktis, et seal surra.

Nad olid teda juba kaua oodanud, aastaid, alati sama lugu, ja nad ei uskunud kunagi, et näevad teda elusana, nad olid lootuse kaotanud, et kunagi temast midagi kuulda saavad, ühtegi kirja, postkaarti, mitte kunagi, ühtegi märki, mis võiks neid rahustada või lõplikult lootuse kaotada.
Kas täna saavad nad lõpuks mõned sõnad, elu, millest nad unistasid, tõe?
Taas kord, viimast korda, võitlevad nad armastuse jäänuste jagamise eest, rebivad üksteiselt ainuõiguse hellusele. Tahaksime seda teada.

Jean-Luc Lagarce, 1994